Kui on möödas maised ajad, ära käidud muldsed rajad, koidab jäädav päikene. Täituvad siis igatsused, salasoovid, unistused. Rõõmus suur ja väikene.

Imeilus lauluhelin kõlab siis kui vetekohin kõigi suust ja südamest. Lõppenud on maine valu, võitjaid kroonib taevailu, sära kõigi silmades.

Oh, ma igatsen nii väga laulda ühes võitjatega Igavese trooni ees. Kannan hinges lootust helget — jõuab päev nii särav, selge igaveses hiilguses.