Kui läänes kustub ehapuna ja saabub jälle vaikne öö; kui sügavmustal taeval kumab kuldkirjaline Linnutee, siis mõte kõrgustesse lendab kui puurist vallapääsnud lind ja nagu tiivad saan ma endal’, mis maa pealt üles viivad mind.

Sel hardal mõtisklusehetkel on elul hoopis suurem hind. See igavikuaardeid kätkeb — need ülirikkaks teevad mind. Kui pikal tööderohkel päeval ma enda meelest olin tark, siis nüüd mu silmad selgelt näevad, et Sinuta ma ikka nõrk.

Nüüd tunnen, pole tähtsaim elus, et ainult päike kuldaks maad. Ma mõistan, et on öögi ilus ja pisaratel oma kaal. Suur Jumal, võta vastu tänu, kui palveks kokku panen käed. Kui ma ei oska leida sõnu, siis tean — mu mõtteidki Sa loed.