Kui majaline elan siin muldse telgi sees, kuid mõtteis kodus olen ma Päästja trooni ees. Ma kuulen võimsat laulu, kui vetekohin see. Ei või vaid kaasa laulda, sest maine veel mu tee.

Siin kõiki minu käike truult valvab Isa silm. Kui loojub elupäike, haudpimedaks lä’eb ilm, siis annab see mull’ troosti, et Jeesus elab veel, Ta viimsena jääb seisma siin maise põrmu peal.

Mu Lunastaja elab seal, kus on valgusmaa, kus inglikannel kõlab ja laul ei otsa saa. Mu igatsus on saada Ta juurde elama, kus alati võin jääda kuldkannelt mängima.