Oh, linn, kus jaspismüürid ees ja pärlist väravad! Siin oma maisel rännuteel su poole ruttan ma. Ma sinu kuldseil tänavail kord tahan kõndida ja tänulaule kõlavaid seal laulda lõpmata.

Kordus: Oh, maa, oh, maa, oh, õnnis maa! Oh, linn, kus jaspismüürid on, su poole ruttan ma.

Oh, linn, sa särad puhtusest, su valguseks on au, mis kiirgab troonilt taevaselt — ei selle hiilgus kao. Ei kahtle ma, sind vaimus näen, mul lootus hinges on, et varsti koidab kaunis päev, kui näen ma sind, mu õnn.

Oh, linn, kus kaebus, nutuhääl on vaikind jäädavalt! Su järel igatseb mu meel siit maa pealt madalalt. Kõik kannatlikult talun ma, mis taluma pean siin, ja ootan, et su väravaist mind Jeesus sisse viib.