Iga kord mu hinges põleb õnnetunne palavalt, kui mu meelde jälle tuleb armas paik, kus sündind ma. Vanemate vaikne maja, metsad, linnulaulu kaja, põllud heinamaa ja oja, kus käisin lapsena.

Igatsus, mis veelgi suurem, viib mu mõtted kõrgele. Taevakodus, seal on parem, õhkan selle järele. Seal on möödas vaev ja valu, kestab jäädav rõõm ja elu, ikka püsib noorus, ilu — seal õnne leiame.

Rutta, eksind hing, ja tule, vasta Päästja kutsele. Tema annab tõesti sulle kalli lapseõiguse. Siis on Jumal sinu Isa, taevariik su pärisosa, ihkad sinna alatasa. Seal rõõm jääb sinule.