Ma vaimus väikest paadikest näen sinetaval veel. Jääb ahtri taha lainetest ja vahust looklev tee. Paat liugleb vaikselt järveveel, ei ohtu märka silm. Kuid peagi muutub süngeks ees ja päikse varjab pilv.

On paadis jüngrid kohkunud, neid haaranud on hirm. Kes peataks lained, keelaks tuult! Kas tõesti võidab surm? "On Jeesus meiega!" see hüüd teeb rõõmsaks südamed. Ei muuda julgusetuks nüüd ka vahutavad veed.

Hea Jeesus, minu ankur Sa, mu pääste, varjupaik. Su juurde tahan jääda ma, Su juures olla vaid. Ja kuigi torm siis ähvardab, ei süda araks saa. Kui Sina, Jeesus, minuga, ka tormis julge ma.