Ma oma armsa Isaga nüüd astun elurada. Ei keegi suuda iialgi mind Temast lahutada. Kui kaob maailm, mind näeb Ta silm, mu varjuks Tema armuhõlm. Ei ole kaitset mujal.

Mis iial ette võtab Ta, see kasuks tuleb mulle. Ma vaikselt ootan, usaldan, kõik jätan Tema hoolde. Küll Jumal teab, mis tuleb heaks, kui Tema minu elu seab. Ta tahtmine on püha.

Ta on kui kalju, kindel linn — seal kaitset, varju leian. Kui Sõna valguses käin siin, siis Tema arm mind hoiab. Mis tõotas Ta, jääb püsima, mu pelgulinn on ikka Ta. Ta juurde tahan jääda.