Kes olen ma, et Sina, Issand, kannad nii hellalt muret minu elu eest? Sa kõike mulle oma armust annad ja toidad oma suurest heldusest. Sa, Issand, üksi halastad mu peale, kui öises pimeduses eksin ma. Tean, et ma usus üles Sinu poole võin rõõmus, valus ikka vaadata.

Kes olen ma, et ikka julgen tulla Su juurde, Issand, nii kui olen ma? Ma Sinu juures ikka tahan olla, kas murdun tormides või võidan ma. Su juures kõik, mis maine on, jääb maha ja taevas avaraks ja kõrgeks saab. Siis võin Su armastuse suurust näha ja vaikne rahu südamesse jääb.