Kui mul oleks kõik ja mitte Jeesust, oh, kas väärtust oleks elul siis? Kas see tasuks võitlusi ja vaeva, sageli mis rahu hingest viib? Rahu õnnestav ei iial tule kaduva maailma hüvedest. Ei kõik ilmarõõmud kaalu üles rõõmu, mille leian Jeesuses.
Kui mul ainult aardeks maine vara, õnnelikuks mind ei teeks küll see. Ükskord tuhmub kulla helkiv sära. Mis siis aidata võib mind siin veel? Kui mul oleks kõik ja mitte Jeesust, ei Ta ristisurma, armastust, kuidas leiaksin ma siin maailmas hingehaavadele parandust?
Siin maailmas kõik on kaduv, mööduv. Kiirelt lähenemas kohtupäev. Jeesus, kes mu eest kord risti löödud, kas siis kaitsevad mind Sinu käed? Sinuta kui elaksin maailmas, ei siis kosta või Sa minu eest. Lootuseta pean ma peitma silmad, seistes Sinu püha palge ees.
Jeesus on mu ainus püsiv vara igavikus ja siin maa peal ka. Kui maailmas lõpeb kord kõik ära, enda juurde koju viib mind Ta. Nüüd on minul Jeesus, ainult Jeesus ja ei midagi maailmas muud! Temaga ma olen ülirikas. Sellest ei või vaikida mu suu.
Üldlaul nr. 256