Ükspäinis vaid Jumala juures hing vaikis ja rahule jäi. See paik mulle raskuses suures ja õnneski ainsamaks sai.

Ükspäinis Ta võtab mind vastu, ei kõlba kui teistele ma. Ta juurde võin alati astu’ ma südamekoormaga ka.

Ükspäinis mind Tema siin mõistab ja mis on mu hinges, Ta teab. Ma vaikin, sest Ta mu eest kostab. Ta rinnale langetan pea.

Ükspäinis, jah, muud ma ei mõista ja paremat soovi ei tea, kui Issanda ligidal seista — ükspäinis mul siis on nii hea.