Kui kaob kõik ja maailm karm ning petlik sõprus haavu lööb, siis veel mu Lunastaja arm kui kallis aare alles jääb. See side jumalik ja õrn, mis Temaga mu südant seob. Ma olen ainult kaduv põrm ja väärtusetud on mu teod.

Ta mulle sõbraks rõõmuteel, kui õnnetundest särab silm. Ta sõbraks pimedalgi ööl, kui lootustähti varjab pilv. Ta oli minu ligi siis, kui mulle tõusis tõekoit, ja kui mind edasi Ta viib, siis patu üle saabub võit.

Ja juba nooruses Ta hääl mull’ kõlas — kutsuv, hea ja hell. Kui ükskord hõbe ehib pead ja südaööd lööb elukell, siis maha jääb kõik kaduv siin. Ta armastus, see katab süü. Ma igavikku kaasa viin vaid ohvriveres pestud rüü.