Kui ma tunneksin ja teaksin saladused põhjani; prohvetlikult kõneleksin, inglikeelel räägiksin — siiski kõigel, mida teeksin, poleks väärtust Isa ees ega mulle kasu mingit, puuduks armastus mu sees!

Kui ma elaksin siin ikka muretult ja külluses, oleksin ka andeist rikas, nii et paljud imetleks — armastuseta mu elu oleks päris tühine, nagu kellukese kõlin, nii kui vask, mis kumiseb.

Kui ma jagaksin küll vara nendele, kes puuduses, või kui ennast põletada laseksin ka sõbra eest — kui mind armastus ei sunni seda kõike tegema, siis küll ühtki minu tegu Jumal ei või hinnata!

Armastus on kõige suurem jumalikest andidest. Hõbe, kuld ja varandused kord kõik maha jäävad meist. Isegi ka usk ja lootus omal ajal lõpevad, maailm kokku langeb tolmus — armastus jääb lõpmata!