Armastus iial ei väsi, nõrkeja temalt saab toe. Ikka tal avatud käsi, ikka tal sõna on soe. Anda ja jagada ihkab, ennast ta säästa ei saa. Armastus pattu küll vihkab, patust ent armastab ta.

Armastus sinna toob taeva, kuhu saab asuda ta. Vähendab valu ja vaeva, kauniks loob valudemaa. Keegi kui südame suleb, armastus võtmeks siis on. Kuhu ta iganes tuleb, voogab seal külluses õnn.

Andeks ta anda kõik suudab, vaenu ta kanda ei saa. Põlguse sõpruseks muudab, vaenlastki õnnistab ta. Armastus südameid liidab. Temas on vennalik meel. Ükspäinis Jumalat kiidab, enesest vaikib ta keel.