Mulle armsad on Jumala lapsed, kellest hoovamas on eluveed. Need verega päästetud hinged, kes kõnnivad kitsal teel.

Kaduv maailm ei ole neil’ armas. See on mure ja heitluste paik. Neil elu on üleval taevas. Nad jätnud on maha kõik.

Ei neid köida see au ega hiilgus, mis maailmast saada kõik on, vaid Kolgatal kannatav Jeesus neil lootus ja ainus õnn.

Vennad-õed, kõik need armsad on mulle. Ühes nendega rõõmsalt ma lä’en siit üleva eesmärgi poole, kus elama ikka jään.