Ma vaimus näen Jumala linna. Nii õnnis ja auline see. Ma linnuna lendaksin sinna, kus maha jääb okkane tee. Taevas kurbus mu südant ei rõhu. Siin tormid on mässamas teel. Seal tunnen ma kodumaa rahu, seal juubeldab õnnelik meel.

Ma vaimus näen kodumaa helki. Mu hinges on paisumas rõõm. Pea jätan ma mullase telgi, pea elupuu vilja ma söön. Ülal aulises taevases linnas uut laulu võib laulda mu keel. Mu rahutus ränduririnnas suur igatsus suureneb veel.

Ma vaimus näen Jumala linna ja merd, mis kui särav kristall. Nii väga ma igatsen sinna, kus pisaraid kuivatab Tall. Iial enam ei tunta seal pattu, kõik loodus on kaunis ja uus. Ei ole seal surma, ei nuttu, vaid võitjatel rõõmulaul suus.