Ma lauldes ruttan taevalinna poole. Ei ükski võim mind takistada saa. Ehk küll mu tee on kitsas, okkaline, mind ootab ees mu õnnis kodumaa.

Kordus: Ma lauldes ruttan kuldse linna poole. Taeva rõõmust täitub siin mu rind. Ja varsti lõpeb minu maine teekond, siis Jeesus kutsub koju mind.

Kõik maised asjad tuhmuvad nii kiirelt, need ainult laenuks meile antud on. Toob elu kaasa palju vaeva, muret, kuid ülal taevas ootab jäädav õnn.

Mu hing siin rahu, õnne taga nõuab. Ja kuigi vahel nõrken risti all, mu mõte põrmust kõrgustesse jõuab — mu õnnemaa on taevas üleval.