Aeg pühkinud jalgade jäljed, mis Võõrast jäid Galilea maal, ja häält, mis kord vaigistas laineid, ei kuuldagi tõotusemaal. Kuid Galilea ränduri teedel ma rõõmuga täna veel käin ning rännaku raskus kaob meelest, kui teekonna lõpule saan.

Kui tõusma pean mägede tippu ja jalad on väsinud küll, siis Tema, kes hoidmas tõelippu, teab, mida on tarvis veel mull’. Ta Sõnas on julgustav tõotus, et kotkana lennata võin, ning rännaku raskus kaob meelest, kui teekonna lõpule saan.

Kui astun kord viimase sammu ja taevaseid väravaid näen, kui kõlavad inglite laulud ja tõotatud maale ma saan, siis kõik, mis on katte all olnud, see selgeks ja säravaks saab ning rännaku raskus kaob meelest, kui teekonna lõpule saan.