On vaikne öö ja ülal vilgub tähti, kus määratud neil’ kindel rännutee. Nii aastasadu säramas neid nähti, ei meie tea, kui kaua paist’vad veel.

Kuid kindlam veel kui kõrged taevatähed on Isa arm ja tõotus Sõna sees. Kui selle paistel eluteed siin lähed, siis taandub oht ja pimedus, mis ees.

Ma kummardudes otsin Päästja jälgi, nii armsalt kutsuvaid kesk kitsast teed. Ja leian, et mu hing ei enam nälgi, vaid tunnen, kuis mull’ jõudu toovad need.

On vaikne öö. Ma tähevalgel astun ja vaimus säramas näen kodutuld. Oh, millist õnne sellest tulvab vastu, see mulle kallim kui kõik maine kuld.