Armsa Isa armukätest õnnistusi rohkelt saan. Ennast mures, pisarates Tema hoolde usaldan.

Aasta möödub aasta järel, igavikku ruttavad. Nende lõpul Isa helde käed mull’ vastu sirutab.

Tänu, Isa, kõrbeteedel üksi siin ei rända ma. Pimedailgi mureöödel oled minu saatja Sa.

Armsa Isa armukätest õnnistusi ikka saan. Kui siin külvan pisarates, ükskord rohket lõikust näen.