Su altarile, Jumal, toon ma ohvri tänuga, ta kiituslauluks Sulle loon, mu vägev Aitaja!

Kas rõõmus tuksus minu rind või lein tõi silmavee — ei iial unustanud mind Su armastaja meel.

Päev päeva järel kiirelt lä’eb, kaob suvi möödub talv, kuid muutumatult rikkaks jääb Su õnnistuste salv.

Neil päevil, mida kingid veel, mind juhtigu Su käed, et siis, kui lõpeb maine tee, Sind palgest palge näen.