Öise Ketsemani aia hämaruses, vaikuses tundsid, Jeesus, hinge-vaeva, põlvitasid harduses. Minu patukoormat kandsid, minu pärast ohvriks andsid oma ihu, südame. Nüüd toon tänu Sinule.

Sinul tuli tühjendada minu valukarikas. Olid valmis maksma hinna, mis mind surmast lunastas. Sünged pilved taeva katsid siis, kui Isa poole hüüdsid. Raske valukarika tühjendasid üksinda.

Jeesus, kõrge Ülempreester, õpeta mind paluma, juhi käima taevateedel, aita kõikjal valvata! Tänulikus meeles annan, taevaaltarile kannan oma muldse südame — Sulle ohvriks olgu see!