Mul üle vee ja maade on läinud rännutee ja mitmelt mäelt mu vaade on küündind kaugele, kuid iial ükski mägi ei mind nii köita saa kui lihtne, vaikne küngas — ta nimi Kolgata.

Ei tema tippu varja õrnvalge pilvejoon, ei ehi tema harja ka lume hiilgav kroon. Ja siiski maast nii kõrgel ja taeva ligidal ma pole olnud kuskil kui vaiksel Kolgatal.

Seal enne surma armu sai paluv röövel veel. Seal alanduma põrmu peab iga trotsiv meel. Üht sõna veelgi tajab nüüd kogu ilmamaa, nii südantvõitvalt kõlab see sõna — Kolgata.

Seal, rändur, viimaks leiad küll rahu hingele, kui koorma maha heidad sa Päästja jalgele. Seal alles saab see selgeks, et ellu surmamaalt tee ränk, kuid siiski helge, viib üle Kolgata.