Kui üksi öös ja udus ma ekslesin, kui hingest lootus kadus ja väsisin, siis Päästja risti ette veel seisma jäin, sealt uue elumõtte ma palves sain.

Seal otsiv süda tundis, et suur on arm. Uus lootus jälle kandis ning kustus hirm. Nüüd, Jumal, ise saada mind eluteel, kui rändan rasket rada ka valuööl.