Üks Tallekene lepitas maailma eksitused, ja ristil surres kaotas ka surma koleduse. Ta oli kõigist põlatud ja naerdud, ära teotatud. Ei olnud rõõmu Temal. Ei hoidnud Teda taeva au, ei ülistus, ei inglilaul — Ta tuli patust päästma.

See Tall on minu armas Vend, mu kallis Lunastaja. Ta lepitajaks andis end, et võiksin elu saada. See jäädavalt on südames. Ei unusta ma elades, kuis armastad mind Sina. See võitlusteel mind tiivustab ja jõudu, julgust hinge saan, kui mõtted sellel hoian.