Peotäis maa-mulda viimseks katteks saan, kui ma, elust väsind, haua põhja lä’en. Ei seal muret, vaeva; rahus hingan ma, kuni mind Jehoova üles äratab.

Peotäis maa-mulda üksi üle jääb, kui kõik jõud ja noorus mullaks jälle saab. Mullast olen võetud, mulda lähen ma, mullast mind kord Issand üles äratab.