Üürike on maine elu, kaduv, kõikuv inimarm. Möödaminev rõõm ja valu. Siin me viimne osa surm.

Need, kes enne päiksekullas rõõmurada rännanud, magavad nüüd külmas mullas, kus kõik soovid kustunud.

Särab igaviku kallas, kodutuled kumavad. Sinna kaduviku vallast rändajad kord jõuavad.

Meid, oh, Issand, eluõhtul viimses valus kinnita! Võõrsilt meid, kui teekond lõpul, kodumaale taluta!