Torm murrab rannal roogu, surm elu hävitab. Kuid taevakodu pinnal kord kevad tervitab. Ei enam risti, muret sul kanda raskel teel. Pea igaviku tuled ka öösse paistvad veel.

Nüüd puhka, rändur, vaevast, koit saabub Kristuses. Küll leiab troosti leinas kurb süda lootuses. Ei kalmuküngas katta või kallist mälestust ja muld ei suuda matta küll iial armastust.