Nüüd pisarsilmil hauda veel me viimast korda vaatame. Ei enam sind me näha saa siin ilmas, kallis rändaja!

Mis kaduv, aeg meilt selle viib ja katta unustusetiib võib kallid mälestused ka, kuid lootust ei ta võtta saa.

Sa mullapõues rahuga kui emasüles puhata võid, kuni tuleb Jeesus, siis kõik kalmud avanevad taas.

Siis kaunis lootus täide lä’eb. Silm jälle armsaid sõpru näeb. Ei enam nuttu, pisaraid, rõõm jäädav täidab südameid.