Rändaja, jää seisatama vaikse kalmu juures nüüd. Mõtle, et ei kaugemale jõua siit su maine püüd. Kui sa väsid päeva lõpul, murdud elu viimsel õhtul, siis sind katab muldne kalm, puhkepaigaks haud saab külm.

Need, kes elanud on enne, juba mullas magavad. Aga mälestused jäänud on neist kallid, elavad. Möödas nende elumured, möödas rõõmud, kannatused. Ära käidud maine tee — sageli nii tormine.

Puhka vaikse haua vilus igavese koiduni. Vägev Jumal uues elus äratab sind viimati. Raske on küll lahkumine, siiski jällenägemine ühendab meid Isaga seal, kus jäädav kodumaa.