Vulisedes jookseb kiirelt oja üle kivide, laskub alla mäe pealt kõrgelt, orgu saadab oma vee.

Kordus: Vesi selges, puhtas ojas, oled joogiks minule. Sinu karastust ma vajan, tänu annan Loojale.

Paljud aga tühjendavad joovastava karika. Sellest ainult suurenevad hingepiinad valusad.

Suplevad ka linnukesed oja karastavas vees. Pärast laulda siristavad, rõõmus ikka nende meel.

Vesi, mis jões, allikates, puhtas selges ojas ka jookseb loodust niisutades, peab mu jook siin olema.