Metsa roheline embus hellas haardes hoiab mind. Suve lõhnav-värsket lembust täiel sõõmul joob mu rind.

Tuul siin haljail ladvul kiigub, laulab tuhathäälne koor. Tunnen — põues miski liigub — olen äkki imenoor.

Noor ja vaba kõigest murest, targa Isa hoole all. Ohe hinge põhjas sureb, taevaski ei ole hall. Suur mu Isa, kelle kätes särama lööb kauge täht, kelle hoolt ja tarkust kätkeb iga õis ja iga leht.

Metsa roheline embus, hoia haardes veelgi mind! Jumaliku armu lembust siin võib tunda inimrind.