Palgest palge pole näinud iialgi Sind, Issand, ma, siiski minu kaasas käinud oled igal sammul Sa. Oma hinge pühapaigas kuulsin Sinu hella häält, kui veel üsna vähe aimas meel Su armastust ja hoolt.

Tean, mu siiras lapsepalve oli Sulle armas nii, et Su suurde varasalve ingel selle maa pealt viis. Kõik mu plaanid, ettevõtted, hinge põhja peidet’ õnn; pisarad ja muremõtted — kõik Su juures loetud on.

Vahel öö mu üle laotas mustad tiivad nagu surm. Jalg siis õige raja kaotas, olin eksinud ja kurb. Selles ööski Sina olid, seal Su käsi otsis mind. Surmateele ise tulid, et ei hukkuks minu hing.

Ligidal Sa mulle oled. Sinu juures tahan ma olla siin ja, kui kord tuled, oma päriskodumaal. Sellel maal, kus kõik on valge, öögi helendab kui päev, Sind, mu Issand, palgest palge igavesti siis ma näen.