Kuis on see õhtu nii armas, kui päikese veeru eel on kuulda veel lindusid laulmas [:ja loodus on uneteel.:]

Pead palveks on kummardand alla kõik lilled ja vaikinud tuul. Nüüd taevased väravad valla, [:sealt saabumas õnnistus suur.:]

Kui järvelgi helendab vaevalt veel viimane ehakiir, siis lainetes peegelduv taevas [:kõik mured mu hingest viib.:]

Ja süttib kui tumedal võlvil meil tähtede sätendav vöö, siis lapsena palun ma põlvil: [:"Suur Isa, mind varja sel ööl!:]