Õhtupäike loojub metsa taha. Ehapunas särab vetepind. Laine laine järel veereb tasa, metsas vaikselt laulab üksik lind.

Kõrgel võlvil tähe kaunis selgus mulle jälle meelde tuletab, et seal ülal on üks suurem valgus, mis kõik taevaruumid valgustab.

Selle päeva eest, mis mööda läinud, Jumal, südamest ma tänan Sind. Oled mulle palju head teinud, valus suures lohutanud mind.

Sinu arm on jälle rohke olnud, kuigi eksinud ma sõnas, teos. Mulle andestus on Sinult tulnud — heldust palju Sinu võimsas käes.

Ei maailm mu hingel’ õnne anna. Üksnes Sinu juures rahul meel. Julgelt võin ma käed Su kätte panna — Sa mu Juht ja Kaitsja koduteel.