Hing, oh, ära karda, vaat’, siin olen ma! — hüüab mind mu Päästja suure armuga. Läbi pilve särab tõotus muutmata: Vaat’, su juures olen, iial ei jäta sind ma!

Kordus: [:Ei üksinda sa, ei üksinda sa! nii on Ta meile tõotand: Iial ei jäta sind ma!:]

Kui ka tee on pime, häda ähvardab, tõuseb kõuepilvi, välku sähvatab, siiski Päästja tõotus seisab muutmata: Vaat’, su juures olen, iial ei jäta sind ma!

Kui ka kallid sõbrad minust lahkuvad, mind ei enam mõista, vääralt mõtlevad, siiski Päästja sõna püsib kindlana: Vaat’, su juures olen, iial ei jäta sind ma!