Miks muretsed nõnda, mu süda ja meel? Miks asjata vaevad sa end? Mul on ju üks sõber, kes aitab mind veel — see sõber on Jeesus, mu vend.

Ta kannab mind kätel, kui lõpeb kõik jõud, mu elu eest muret ka peab. Ma pärin Ta riigi — ei tahagi muud, mull’ igavest’ küll sellest saab.

Ei tarvis siis karta, kui kurjuse väed mind ümber on piiranud siin. Tean — kindlasti kaitsevad Jumala käed, neis kätes ma hingata võin.

Nüüd julgesti tormidest läbi ka lä’en ma sinna, kus õndsatemaa! Pea taevases sadamas ankrusse jään, võin jäädavalt rõõmustada.