Martin Luther on öelnud: „Ma ei saa keelata seda, et varesed mu pea kohal tiirutavad, aga ma saan ometi hoolitseda selle eest, et nad mu pähe pesa ei teeks.“

Matteuse evangeeliumi 5. peatükis tahab Jeesus meile selgeks teha, et peame patusse suhtuma väga tõsiselt. See tähendab, et kristlane peab lõpetama kiusatuste ja patuga mängimise. Kui me seda ei tee, siis see tapab meid ühel päeval. Patu vaevu hoomatavus muudab lubamatud mõtted ja lihanaudingud eluviisiks. Patt on salakaval nagu rästik rohus – patutee on surmatee.

Piibli tee ei ole lasta patul meelitada meid hukatusse, vaid see surmata ja maha matta. Meie tänase teksti järgi annab Jumal meile oma Püha Vaimu, et meid selles sõjas aidata. Meid ei ole jäetud iseendi hooleks. Kuid Vaimu abil peame „ihu teod suretama“. Peame anuma Püha Vaimu väge igal sammul oma eluteel.

Aga kuidas saab Vaim meid aidata? Esiteks vajame Tema abi, et vältida „liha“ – oma patuse loomuse – toitmist. Pauluse sõnadega: „vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!!“ (Rm 13:14) Igaühes meist põleb tuli. On rumal lasta sel tulel jõuda kütuse lähedusse. Me peaksime hoiduma olukordadest, raamatutest ja inimestest, kes või mis aitavad patuleegil meie sees jõudu koguda. Me peame teatud asjad oma elust „maha raiuma“ ja „välja kiskuma“.

Me peame olema ka ettevaatlikud. Kerge on muutuda liialt enesekindlaks. Me peame olema palves kogu päeva, et me ei püüaks kurjaga võidelda oma jõuga. See tähendab kindlat lüüasaamist. Ainult Jumala väe abil suudame oma elus patu suretada.