Jeesus ajab mind segadusse. Matteuse 5:16 käskis Ta mul lasta oma valgusel paista, et teised näeksid mu häid tegusid ja austaksid Isa. Ja nüüd, Matteuse 6:1, käsib Ta olla ettevaatlik oma vagaduse praktiseerimisel teiste inimeste nähes.

Ma olen segaduses! Kas siis vaestele annetamine pole heategu? Kuidas hoida oma valgust peidus ja samal ajal lasta sel särada?

Kuigi pealtnäha näivad need kaks salmi omavahel vastuolus olevat, on need tegelikult üksteist täiendavad õpetused. Kirjakohas Matteuse 5:16 on teemaks avalik tunnistamine, samas kui palve, almuseandmine ja paastumine on isiklik pühendumine.

Kuid veelgi olulisem on see, et Matteuse 5:16 eesmärk on Jumala auhiilgus, samas kui 6. peatükis toodud valede vagaduse praktikate eesmärk on ülistada nende praktiseerijaid. Seda arvestades mõistetakse nad hukka, sest kogu jumalateenistus ja iga tegu kristlase elus peaksid olema suunatud Jumala austamisele.

Kristlased peavad elama nii, et inimesed, kes neid jälgivad, austaksid Jumalat. Kristlane ei teeni Jumalat selleks, et teised inimesed teda näeksid või imetleksid. Frederick Dale Bruner väljendab ilusat tasakaalu Matteuse 5:16 ja 6:1 vahel, kui ta kirjutab: „On õige teha häid tegusid nii, et inimesed mõtlevad neid nähes Jumalale; on vale teha häid tegusid nii, et kui inimesed neid näevad, mõtlevad nad meie peale.“

Seda põhimõtet järgida pole lihtne. Meil kõigil on kiusatus armuda endasse ebatervel viisil. Jeesuse lihtsate sõnade tõttu teame, et peame olema oma „vaimuliku praalimisega“ ettevaatlikud. Ja nii teatame koguduse ees, et Jumal on möödunud nädalal kellelegi teinud midagi suurt tänu meie tunnistusele. Samal ajal kindlustame, et Jumala „alandlik“ tööriist (meie ego) on silmapaistvalt esile tõstetud. Ülejäänud näevad selle triki läbi ja ütlevad endale: „Jumal tänatud, et mina pole selline.“ Ning olemegi langenud samasse variserlikku auku. Jumalale tõeliselt au andmiseks on meil vaja armu puudutust.