„Teil peab küll olema väike Jumal,“ ütles üks moslem Ameerika turistile.

„Oh ei,“ vastas viimane ruttu. „Meil on suur ja vägev Jumal, kelle sõna peale tekkis kogu maailm ja kõik mis selles on.“

„Ikkagi ma usun, et teil, ameeriklastel, on väike Jumal, sest kui te palvetate Tema poole, teete seda nii ükskõikselt ja lugupidamatult. Kui meie, moslemid palvetame, langeme silmili maha, et tunnistada Jumala vägevust.“

Aukartus. See on midagi, millele me eriti ei mõtle, kui just keegi ei ole isiklikult meie enda vastu lugupidamatu. Aga kui tundlikud oleme oma aukartuse osas Jumala vastu?

Mõned aastad tagasi oli mul võimalus jutlustada väikeses seitsmenda päeva adventistide kirikus Puerto Ricos. See oli lihtrahva kogudus. Ma ei unusta iial, kui rabatud ma olin, kui inimesed kirikusse tulid. Enne istumist põlvitavad nad vaikses palves. Nad olid sisenenud Jumala kotta, nad olid pühal pinnal, nad olid tulnud Kõigeväelise palge ette ning nad olid valmis seda tõsiasja tunnistama.

Kuigi me ei võta kirikusse sisenedes jalanõusid ära, ei lange silmili maha ega ka põlvita palveks, peame pidevalt oma sõnade ja tegudega tunnistama, et oleme astunud eriliselt Jumala ligiolusse.

Kuid austus ei ole tähtis mitte ainult kirikus. Kogu päeva jooksul pean mõistma oma Jumala pühadust kõiges, mida ma teen ja ütlen. Seega olen hoolikas, kuidas kohtlen oma Piiblit, kuidas kasutan Jumala nime, kuidas teen nalja ja nii edasi. Austus ulatub Loojast isegi kaugemale, kuni selleni, mille Ta on loonud. Minu lugupidamine Jumala vastu juhatab mind kohtlema teisi inimesi lugupidavalt ja see aitab mul hinnata päikeseloojangut.

Tänan, Jumal, et Sa oled just see, kes Sa oled. Tänan, et Sa ei ole vaid Keegi, keda saan kirikus kummardada, vaid oled Keegi, kes on teinud igast eluvaldkonnast ime.