„Mu elu on olnud täis kohutavaid õnnetusi, millest enamikku ei ole kunagi juhtunud.“ Need filosoof Montaigne’i sõnad väljendavad inimese kitsikust. Meile meeldib muretseda. Tegelikult tundub, et kui meil ei ole muretseda millegi olulise pärast, siis tavaliselt õnnestub meil muretseda millegi ebaolulise pärast. Liiga sageli oleme nagu väike daam, kes teatas: „Ma tunnen end alati halvasti, kui ma tunnen end hästi, sest ma tean, et ma tunnen end mõne aja pärast jälle halvasti.“

Kahjuks nõuab mure asjaosalistelt suurt lõivu. Muistsetel Hiina sõjapealikel oli oma vangide piinamiseks eriline viis. Nad sidusid neil käed ja jalad kinni ning panid nad veekoti alla, mis pidevalt tilkus... tilkus... tilkus, päevad ja ööd. Need veetilgad, mis lakkamatult pähe langesid, kajasid lõpuks nagu vasaralöögid ja ajasid mehed hulluks.

Mure on nagu pidev vee tilgutamine: tilk, tilk, tilk. Mure pidev tilkumine nõrgestab inimeste elujõudu ning toob kaasa sellised tagajärjed, nagu haavandid, südamehaigused, vaimsed haigused ja enesetapp. Haiglad on täis inimesi, kes on kokku varisenud mure ja ärevuse hävitava koorma all. Mure on tapja, nii otseselt kui ka kaudselt.

Mäejutlus vastab muretsemise probleemile otsekoheselt, ja selle nõuanded on siiani aluseks mõnele kõige kasulikumale psühholoogilisele, meditsiinilisele ja vaimulikule nõuandele sel teemal. Jeesus käsitles seda probleemi Matteuse 6:25–34. Järgnevatel päevadel uurime Tema nõuandeid ja püüame neid oma ellu rakendada.

Seda nõuannet uurides peame meeles pidama tõsiasja, et Jumal on meie igapäevaelust huvitatud. Teda huvitab meie elu kvaliteet. Ta tahab, et see oleks tänu usule täisväärtuslikum.

Tänan Sind, Jumal, et Sa täna hoolitsed minu eest. Tänan, et Sa tahad mulle mitte ainult head, vaid kõige paremat. Ma armastan Sind, Jumal.