Kevad lööb soojalaine ja päikesepaistega sisse. Või hõljub pilvena kohale. Või voolab sisse tohutu sulavee ja kevadvihma näol. Ja eriti viimast! Lombid, mis alguses vaid pinnapealselt lainetasid, loksuvad ühel hetkel igas väiksemas ja suuremas tänavalohus ja -augus.

Nii oli ka sel kevadel, millest rääkida tahan. Ja lisaks kevadele olid mul kummikud ja ma läksin ise lasteaeda. Täitsa üksi. Ja mul olid uued ja läikivad kummikud. Ja siis oli veel ema hoiatus, et ma lompe pidi ei kõnniks – hoiatus, mis sel hetkel tundus täiesti kohatuna. Milleks siis kummikud mõeldud on? No ja nii mõeldes ma lasteaia poole kõmpisin. Ja üha enam tahtsin ma proovida oma uusi kummikuid ja lompe. Ja eks ma siis ühel hetkel proovisingi. Algul ühte pisikest, siis natuke suuremat ja nii aina edasi. Ühel hetkel ma igatahes ei jätnud enam ühtki lompi vahele ja kõikides lompides püüdsin ma ka kõige sügavama koha üles leida. Jube põnev oli astuda sügavasse vette ja tunda, et mu head kummikud on ikka kõrgema säärega, kui vesi ulatus. Kuni... ühel hetkel seisin tänavaaugus ja vesi loksatas kummikusse. See auk oli vee all täitsa nähtamatu ja erakordselt sügav ja üks minu kummik oli ääreni vett täis. Ja uskuge mind, see ei olnud ÜLDSE MITTE mõnus. Mäletan, et kuidagi kiiresti sain lombist välja ja valasin kummiku tühjaks. Sukas jalg lirtsus tänaval ja piinlik oli ka.

Lasteaias pani kasvatajatädi ajalehti kummikusse ja kuivatas seda, kuidas sai. Ja ma isegi ei tea, kas ta seda äpardust hiljem mu vanematele rääkis. Aga mina pidin enda jaoks selgeks mõtlema, et ema ei hoiatanud ilma asjata. Ta tahtis mind niisuguse asja eest kaitsta. Ma õppisin ära kummiku-õppetunni ja enam nii ettevaatamatult lompide sügavust ei mõõtnud. Pean aga tunnistama, et pole osanud seda kogemust muudes valdkondades alati rakendada. Ikka ja jälle leian end ignoreerimast häid nõuandeid, mida minu Taevane Isa mulle jagab. Ja ikka ja jälle juhtub midagi. Enamasti küll mitte midagi kohutavat, kuid midagi häirivat siiski. Noh, umbes nagu märjad jalad ja piinlikkustunne.

Jumal ei keela meile mitte midagi head. Ta lihtsalt hoiatab meid ohtude ja ebameeldivuste eest. Muidugi saame meie ise valida, kas kuulame Ta sõna või mitte. Ja kui kuulame, jäävad meie jalad kuivaks. Kui aga ei kuula, võime end leida keset suurt porilompi olukorras, kus meie kummikud on servani vett täis ja võib-olla pole neid vee all isegi näha. Mina soovitan mitte proovida.

Jumal, tuleta mulle täna meelde, et oled soovinud mulle head ja et hoiatad mind seepärast, et ma rumalusest ise endale haiget ei teeks. Aita mul järgida Sinu nõuandeid.

Anne Vahtramäe