„Kui palju kindlamini” millest?

Kümnes salm tervikuna esitab siin päästet kahesammulise protseduurina, milles meie oleme praegu „poolenisti päästetud” patuprobleemist. Esimest sammu uurisime eile: „Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi.” Paulus kasutab selles salmi osas mineviku ajavormi. See tähendab, et meie lepitus on juba lõpule viidud. See on praeguseks hetkeks juba reaalsus.

Siis jätkab ta:”Kui palju kindlamini…” Rajanedes olemasoleval tõsiasjal, et me oleme lepitatud, „kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi”. Selles lause osas kasutab Paulus tuleviku ajavormi. Kristuse surm on meid juba lepitanud, aga ühel päeval saame täielikult päästetud Tema elu läbi. Kasutades väljendit „kui palju kindlamini”, arutleb Paulus väiksemast suurema poole. C. E. B. Cranfield teeb selle asja veelgi selgemaks: „Kuna Jumal on juba täide viinud palju raskema asja (antud juhul lepitanud meid endaga, sellal kui meie alles Tema vaenlased olime), siis me võime absoluutse kindlusega loota, et Ta teeb ka selle teo, mis eelmisega võrreldes on vaid pisiasi, nimelt – päästab lõpuks meid, kes me nüüd oleme Tema sõbrad.”

Lühidalt, meie õigeksmõistmise (Rm 5:9) ja meie lepitatuse tõttu (s. 10) on meile täielik pääste aegade lõpus garanteeritud. Jumal ei jäta siis oma rahvast „poolenisti päästetud” olukorda. Need, kes käivad siin maa peal koos Temaga nagu sõbraga, võivad täieliku kindlusega oodata, et käivad koos Temaga ka uuel maal.

Me oleme päästetud Tema elu läbi. Paulus annab mitmes erinevas kirjakohas sellele fraasile erineva tähenduse. Kirjas roomlastele 8. peatükis, nagu varem nägime, on eriti rikkalikult teemasid, mis räägivad meie päästest Kristuse elu läbi. Näiteks 34. salm rõhutab Kristuse teenistust taevases pühamus. Selles lõigus räägib apostel Kristusest Jeesusest, „kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” Tema taevane teenistus oleks võimatu, kui Ta poleks üles tõusnud.

Ja veelkord viitab väljend „päästetud Tema elu läbi” Kristuse ülestõusmisele hauast, mis kindlustab ülestõusmise ka igaühele Tema järgijatest. Me teenime ülestõusnud Issandat, kelle „käes on surma ja surmavalla võtmed” (Ilm 1:18).

Kristlased igatsevad aega, mil „kui palju kindlamini” täide läheb.