Olin sunnitud istuma viimases reas lühilennul South Bendist Chicagosse. Samamoodi üks suurettevõtete juhtimiskonsultant. Peagi hakkasime vestlema, et võtta meie lühikese, üle Michigani järve lennu piiravatest oludest parim. Ta oli teel ühte teise ettevõttesse ja mina üleriigilisele jutlustamisreisile. Tema oli juut, mina kristlane.

„Ja millest sa kõneled?” uuris ta.

„Üheteistkümnendast käsust,” vastasin mina.

„Üheteistkümnendast käsust?” hüüatas ta mitteuskuvalt. „Meil on kümnega piisavalt raske olnud! Mida me veel üheteistkümnendaga peale hakkaksime!”

Juudi härrasmees tõstatas nutika küsimuse. Tõepoolest, mida hakkame peale üheteistkümnendaga?

Üks teine juut ja tõesti härrasmees (kuigi palju noorem) kõneleb sellest. Ta on vähem kui 24 tunni pärast surnud ja Ta teab seda. Ja kui inimene teab, et ta peab surema, võib kindel olla, et tema viimased sõnad on täis seda, mida ta sisimas tunneb. Kui loed surmani jäänud aega, on iga sõna arvel.

„Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13:34, 35) Juhul kui sul on kiusatus järeldada, et see armastusekäsk on lihtsalt kõrvalmärkus, Õpetaja üksik põgus ütlus, siis pead teadma, et nende ülemise toa nelja seina vahel ütles Jeesus neid sõnu viis korda – armastage üksteist, armastage üksteist, armastage üksteist, armastage üksteist, armastage üksteist. Ja kui sa loed ristilöömiseelse õhtu üleskutse konteksti, ei saa tähelepanemata jätta, et sõna „armastus” või selle tuletis tuleb Jeesuse surmamõistetud huultelt 31 korda, Johannese 13. kuni 17. peatükis 33 korda. Sel surmaeelsel õhtul on Õpetaja mõtteis kindlasti ja selgelt armastus.

„Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist.” Üheteistkümnes käsk valitutele, sest kindlast peab see, mis oli Tema mõtteis, olema meie südames – armastus üksteise vastu.