Mary Pierce on pastori naine. Tänases loos jutustab ta meile mõnest õnnistusest, mida koges Issanda kirjandusevangelistina töötades.

"Kas oled kunagi soovinud, et saaksid teenistusega rohkem seotud olla, töötada paindliku tööajaga, kaasata oma lapsi evangeeliumiprogrammidesse ning seejuures veel tuua lisa perekonna piiratud vahenditele?

Ma ei arvanud kunagi, et mind kutsutakse raamatumüügitööle, kuid mitme kuu eest rääkis Püha Vaim minuga, kui ma teiste kogemusi kuulasin. Nüüd töötan kirjandusevangelistina nädalas ühel õhtul, kui meie lapsed koolis on.

Lapsed aitavad mul brošüüre margistades ja voltides ning nende jaoks karpe kogudes reklaamlehti ette valmistada. Minu tööst on saanud meie misjoniprojekt. Lapsed palvetavad mu edu pärast ja soovivad õhinal kuulda inimestest, keda kohtan. See rõõmustab südant, kui kuulen mõnd peret lausumas: "Meil on nii hea meel, et meie juurest läbi astusite."

Mu tavaliseks töömeetodiks on huvikaartide saatjate külastamine. Mõnikord käin ukselt uksele ilma, et kaarte kasutaksin. Isegi siis olen avastanud, et inimesed tunnevad meie raamatud ära, sest on neid arsti ooteruumis näinud. Kui perel pole võimalik raamatuid osta, on meil lihtsalt kena kohtumine ja palve. Jätan igasse külastatud kodusse brošüüri ning pehmekaanelise "Ajastute igatsuse" või "Suure võitluse". Kui inimesed mind oma koju sisse ei kutsu, saavad nad ikka naeratuse osaliseks ning veidi tasuta kirjandust. Lahkuse seemned kannavad lõpuks siiski vilja.

Paljud perekonnad ütlevad: "Palun tulge tagasi ja külastage meid jälle," et oleks kerge hakata täiskohaga külastajaks. Üks naine palus mul ühineda piibliuurimisgrupiga. Teine naine oli oma piirkonnast eemale kolinud, et poja jaoks parem õhkkond luua. Kui ta tellimuslepingut täitis, jõudis ta reani, mis pärib sõbra nime. Ta kõhkles hetke ning ütles siis kurvalt: "Mul pole ühtegi sõpra." Ühel naisel oli kodus huvikaart, mida ta kunagi postitanud polnud. Astusin ta majast läbi otsides kedagi teist. Kui ta nägi tooteid, mida esitlesin, kutsus ta mind sisse ja esitas tellimuse kahele "Piiblilugude" komplektile.

Võimalused on imelised! Täiskohaga või poole kohaga, kirjandusevangelism on õnnistus nii raamatuostjatele kui neile, kes neid müüvad. See töö pole alati kerge. Mõnikord ei suuda ma ikka veel uskuda, et ma seda teen. Kirjandusevangelistiks olemine võimaldab mul töötada ühes meeskonnas oma abikaasaga, kohandada töötunde pere graafikuga ning teenida tunnistamisega elatist. Näen igal päeval imesid.

"See töö on sama tähtis kui pastoritöö. Elav jutlustaja ja vaikne sõnumitooja on mõlemad vajalikud, et viia lõpule meie ees seisev suur töö" (Ellen G. White, "Kolportööritöö", lk 8).