Pühakiri väljendab järjekindlalt ja selgelt, et neutraalsus ei tule kristlaste puhul kõne allagi. Inimesed valivad kas Jumala ja Tema teed või Saatana ja tema omad. 1. psalm on seda mõtet suurepäraselt väljendanud. Esimesed kolm salmi räägivad jumalikust teest ja viimased kolm peegeldavad õelate teed.

„Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.

Aga nõnda ei ole õelad; vaid nad on nagu aganad, mida tuul laiali ajab. Sellepärast ei jää õelad püsima kohtus ega patused õigete koguduses. Sest Issand tunneb õigete teed; aga õelate tee läheb hukka” (Ps 1:1–6).

Kontrast, mille leiame 1. psalmis, on täpselt sama nagu see, mis on toodud Kirjas roomlastele 6:19–23. Lisaks neis mõlemas kirjeldatud kahele teele (õigete ja õelate tee) viivad need teed ka samamoodi kahe erineva lõpu poole. Jumalakartliku inimese elu on nagu hästi kastetud puu, mis õilmitseb ja kannab vilja, samas kui õelate lõpuks on häving. Paulus sõnastas selle Rm 6:23 lihtsalt pisut teisiti, kuigi pilt on sama: „Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu.”

Pane tähele, et nii 1. psalmis kui ka Kirjas roomlastele 6. peatükis on need teed toodud pigem dünaamiliste kui staatilistena. Psalmis on toodud välja progress tegevuses: kõndimine patuteel, seisma jäämine ja seismine sellel, kuni viimaks tuntakse ennast nii mugavalt, et juba istutakse patuteel (s. 1, 2). Sarnaselt räägib Paulus neist, kes allutavad end üha „suuremasse ja suuremasse ülekohtusse ja õelusesse”.

Ka õiguseteed esitab Piibel dünaamilisena. Jumala rahva tee on üha suureneva pühaduse tee, millele viitabki Pauluse sõna „pühitsus”.