Ühel õhtu sattus suur inglise filosoof Thomas Carlyle ühe Põhja-Inglismaa külalisi täis kodu uusaastapeolt. Õhtu edenedes hakkas tühi lobisemine ja pidutsejate kergemeelne pilkamine tema hinge vaevama. Ta otsustas jätta rahva tantsima ja laulma, läks vaikselt majast välja ja astus musta ja kurjakuulutavasse öhe. Tumedalt horisondilt tõusvad sünged tormipilved katsid kinni hõbedased tähed. Külm ja ägav tuul rebis tema mantlit. Carlyle otsis pimeduses teed peksleva mereni, kuni seisis viimaks Inglismaa rannikul. Tuulest aetud murdlained langesid prahvatusega tema jalgade ees, kesköine äike kõmistas pea kohal ja öö oli must kui sügavik. Vana aasta oli uue ees taandumas ja suure filosoofi hing, haaratud kõige selle kolossaalsusest, hüüatas: „Ma seisan mõõtmatuste keskpunktis, igavike ühinemiskohas!” (Llewellyn A. Wilcox, „Now Is the Time”, lk 15)

Nii ka meie, sest kunagi pole olnud maa peal põlvkonda, mis on seisnud silmitsi niisuguste kuhjunud kriitiliste „mõõtmatustega” kui meie. Ökoloogiliselt – õnnetusekuulutajad ennustavad meie planeedi peenelt tasakaalustatud ökosüsteemi lõppu. Majanduslikult – targimad inimesed maa peal on kaotanud lootuse, et meie vabalt langev maailmamajandus kunagi teistpidi liikuma hakkab. Moraalselt – ühiskond veritseb, ja tundub, et ükski vägi ei suuda kurjuse verelaskmist peatada. Poliitiliselt – maailma valitsused otsivad meeleheitlikult karismaatilist juhti, kes suudaks maailma ühendada rahus. Vaimulikult – selle tsivilisatsiooni religioonid püüavad tungivalt teha koostööd planeedi elanike päästmisel.

Ja prohvetlikult? Vanaaja prohvetid kuulutasid nagu üks mees ette nendesamade jõudude liitumist maa hävituse (loe: vabastamise) eelõhtul. Kuid pärast lõpuaja ettekuulutuste (mis näevad välja väga meie viimase aja uudiste pealkirjade moodi) rääkimist nihutas Jeesus tulipunkti hukatuselt dramaatiliselt lootusele, kui Ta tõotas: „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” (Lk 21:28)

Ja see tähendab, et sellele valitute põlvkonnale, „kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp”, on jäetud suurim „igavike ühinemiskoht”, kõige suurem lootus – Kristuse peatne tagasitulek. Pole ime, et Ta käsib meil lootuses selja sirgu lüüa!