Need, kes räägivad, et nad ei kaldu mingi hinna eest põhimõt-teist kõrvale, peaksid veenduma, et nad ikka mõistavad meie juhatuseks Jumala Sõnas kirja pandud põhimõtteid. On neid, kes järgivad väärpõhimõtteid. Nende arusaam õigeist põhimõtteist on eksitav. Õigete põhimõtete järgimine tähendab esimese nelja ja viimase kuue käsu ustavat täitmist. Neile jumalikele korraldus-tele kuuletudes sööme Kristuse liha ja joome Tema verd, omasta-des kõik, mida sisaldab Kolgatal tehtud lepitus. Kristus seisab igaühe kõrval, kes võtab Ta oma isiklikuks Päästjaks. Ta annab neile väe saada Jumala lasteks. „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, (ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust,) täis armu ja tõde“ (Jh 1:14).

See, kellele siin on viidatud kui Sõnale, on Jumala Poeg, kes oli taevaste õuede Käskija ja tuli siia maailma, et avada langenud inimolevustele taevaseid asju. Tema on Tee, Tõde ja Elu. Tema on Sõna, kes oli Jumalaga koos enne maailma loomist. Juma-likkust inimlikkusega rüütades oli Tal kaks olemust – jumalik ja inimlik. Ning seepärast oli Ta suuteline inimkonda täielikult lu-nastama ja ennistama nende eesõigused kõrgemale elule.

Ta alustas oma maapealset elu nii nagu inimesed, tulles siia maailma abitu beebina. Siin viibides elas Ta niisugust elu, mida võib elada iga inimene, kes võtab vastu suure anni, mille Issand meie maailmale andis, saates oma Poja lunastusplaani täide vii-ma.

Kristus kandis patu karistust, jumaliku õigluse lööki, et inimo-levused ei peaks jääma hukatusse. Ta kandis oma kehaga patuste-le kuulutatud kohtuotsust. See on lunastusteadus, mida võib jul-gesti uurida ja millest on kasulik püüda aru saada. ...

Nende üle, kes jätkavad üleastumist, mõistetakse kohut vasta-valt valgusest keeldumisele. Nad otsustavad seista pimedusevürsti poolel, saada selle abistavateks käteks, kes eksitaks ka äravalituid, kui see oleks võimalik. Nad keelduvad taeva imelisest annist ning kuigi nad võivad tunnistada õigust ja kõneleda põhitõe poolt, järgivad nad samal ajal põhimõtteid, mis on taeva õilsate põhi-mõtete vastu, ning püüavad õpetada teisi neidsamu hukutavaid põhimõtteid järgima. – Käsikiri nr 161, 1. juuli 1903, „Valguse kõrvaleheitmise oht“.