Ma polnud neid sõnu enne tänase teksti kirjutamist õieti näinudki. Muidugi olin seda lugenud, aga selle tähendus ei olnud mulle kunagi pähe turgatanud. Ma polnud kunagi sellest oma südamesilmadega aru saanud.

See on kaunis tekst, mis on vastuolus suure osaga sellest, mida kristlikud vanemad sageli oma lastele õpetavad. Üldiselt õpetame, et tuleb paluda küllust kui Jumala erilise õnnistuse märki. Me palume oma lastele ja endale materiaalset õnnistust.

Kuid kas me oleme sellise õpetuse kulud kokku arvestanud? Kas oleme sama agaralt ja siiralt hoiatanud neid heaolu ohtude eest? Jumal soovib, et me peaksime meeles oma igapäevast vajadust Tema järele. Ta tahab, et me peaksime meeles enda surelikkust ja nõrkust. Kui oleme sunnitud iga päev meelde tuletama, et võlgneme oma igapäevase leiva Temale, aitab see meid hoida ausal ja moraalselt sündsal teel.

Peame meeles pidama, et me palvetame igapäevase leiva, mitte igapäevase koogi eest, kuigi kook võib aeg-ajalt meie teele sattuda. Jeesus tõotas, et hoolt kantakse meie vajaduste eest. Ta ei räägi luksusest.

Kuid igapäevane leib tähendab palju enamat kui lihtsalt toitu. See hõlmab kõike, mis teeb leiva meile regulaarselt kättesaadavaks. Kuna leib maksab raha, raha nõuab stabiilset tööd, stabiilne töökoht eeldab head valitsust, äritegevust ja töötamist. Seetõttu kirjutab F. D. Bruner: „Kui palvetame igapäevase leiva eest, palume ühtlasi ka raha, töökoha, valitsuse, äritegevuse, tööliste, hea lõikuse, hea ilma, maanteede, kohtute pärast – kõige pärast, mis hõlmab majandust, poliitikat ja sotsiaalelu.“

Kallis Isa, täna tahame Sind tänada õnnistuste rohkuse eest, mis teevad igapäevase leiva kättesaadavaks. Me tahame Sind tänada, et Sa pole mitte ainult Looja, vaid ka Elu Alalhoidja. Issand, iga kord, kui näeme leiba, näeme Sind.