Jeesuse kolmas argument muretsemise vastu on, et see on paganlik, kui mitte ateistlik. Mure materiaalsete hüvede, maine või isegi pääste pärast on tegutseda nagu need, kellel pole usku ega usaldust. Paljude paganate või mitteusklike tunnus on see, et kogu nende elu on keskendunud nende omandile. Neid teeb õnnelikuks või õnnetuks asjade omandamine või kaotamine.

Paganad on need, kes ei usu Jumalasse ja on seetõttu täielikult murede räsida. Nad ei mõista, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Nad ei ole mõistnud seda tegelikkust, et Looja on armastav Isa, kes hoolitseb iga inimese eest, kelle armastus ületab kaugelt inimese armastuse (Lk 15:11–32). Nad ei ole veel aru saanud, et Jeesus on tagasi tulemas siia maa peale, et lõpetada patuprobleem ja valmistada oma rahvale ette uus maa, kus ei ole enam valu, haigusi, hävingut ega surma – kohta, kus ei ole enam inimeste mure allikaid (Jh 14:1–3; Ilm 21:1–4).

Mure on sisuliselt usaldamatus Jumala vastu. Murelik kristlane on sisult vasturääkiv. Mure ei saa jagu saada usklikust, sest ta teab ja usub Jumala armastusse.

Kui me tõepoolest mõistame oma Jumalat, ei suuda me muretseda. Kui puutume kokku Tema armastusega meie vastu, hajub meie ärevus nagu kaste hommikupäikese soojade kiirte all.

Väitega, et muretsedes käitub inimene nagu see, kes ei tunne Jumalat, on Jeesus pannud nurgakivi oma argumentidele muretsemise vastu. Muretseja ei ole saanud selgeks looduse õppetundi, et Jumal hoolitseb oma loodu eest. Muretsemine ei ole mitte ainult kasutu, vaid ka paganlik. Järgmises kahes salmis pöördub Jeesus murest ülesaamise soovituste juurde.