Kes on Miikael? Philipp Melanchthon, Martin Lutheri tark kaaslane reformatsiooni alguspäevadelt, jõudis järeldusele, et Miikael pole kellegi muu kui Kristuse enda apokalüptiline nimi. (Vt Jd 9; 1Ts 4:16; Jh 5:28) Ja ma olen sellega nõus, sest Kristus on alati olnud Jumala ja loodu – inimeste – vahendaja, Tema on Immaanuel („Jumal meiega”) ja inglite jaoks on ta peaingel Miikael („Kes on nagu Jumal”). Tema nimi esineb ainult apokalüptilises kirjanduses (Taanieli, Juuda ja Ilmutusraamatus), kui kirjeldatakse valguse ja pimeduse jõudude vahelist võitlust. Ja igal pool, kus Ta esineb, Ta võidab!

Arvestades ajaloo hetke ja sõja intensiivsust, mida praegu üle elame, kas on veel kriitilisemat aega Issanda Jeesuse poole pöördumiseks? Ja mitte üksnes kaheks minutiks päevas! Kuidas meid on üldse olnud võimalik petta, et suudame selle vaimuliku konflikti üle elada kaheminutilise kiire pühendushetkega jooksujalu? Palun ära saa minust valesti aru. Endastmõistetavalt olen ma niisuguste pühendushetke raamatute poolt, nagu on käesolev. Kuid möödapääsmatu mõte on, et elame enneolematul ajal. Maa rebeneb sõna otseses mõttes õmblustest lahti (nagu juunikuu tekstid meenutavad). Kui meil üldse kunagi on vaja võtta rohkem aega isiklikuks kummardamiseks, õppimiseks ja palveks, siis kas pole see mitte praegu? Ma ei pane ette, et me kõik loobuksime 21 päevaks hõrgutistest ja pesemisest nagu Taaniel (vt Tn 10:3) − kahtlemata saaksime elada ilma hõrgutisteta, kuid mitte ilma pesemata –, aga kas me ei peaks tõsiselt võtma endale üha rohkem aega, olemaks omaette Jumala ja Tema Sõnaga?

Kas sa suudad ette kujutada lahingusse tõttamist ilma komandöriga suhtlemata? Sellisel juhul ei või, ei tohi me kihutada oma kodust, oma toast välja ilma Jeesusega kahekesi olemata. „Me elame maailma-ajaloo kõige pühalikumal perioodil. Otsustamisel on maailma rahvaste saatus. … Meil on vaja alanduda Issanda ees paastumise ja palvega ning mõtiskleda palju Tema Sõna üle. … Me peaksime nüüd otsime sügavat ja elavat kogemust Jumalaga. Me ei või hetkegi kaotada.” („Suur võitlus”, lk 431) Kas sa seda arvesse võttes pöördud iga päev Miikaeli poole?