Kristlased rõõmustavad. Kas nad ikka teevad seda? Ma olen näinud mõndagi üsna virilat kristlast.

Kirjas roomlastele 5. peatüki esimeses osas on „rõõmustamine” oluline sõna. Kirjas roomlastele 5:2 kiitlevad ((võidu)rõõmutsevad, KJV, NASB) kristlased oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele, salmis 3 kiitlevad (rõõmustavad) nad viletsusest ja tänases lõigus kiitlevad (rõõmustavad) nad selle tõttu, et nad on juba „saanud lepituse” ning et nende täielik pääste on neile aegade lõpus tagatud (s. 10). Kui isegi mured põhjustavad rõõmustamise, siis peaks kristlastel olema palju, mille üle rõõmustada!

Kirjas roomlastele on oluline ka sõna „rõõm”. Näiteks salmis 14:7 ütleb Paulus meile, et „Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus”; salmis 15:13 palvetab ta, et Jumal täidaks meid „kõige rõõmu ja rahuga” ning 32. salmis kirjutab, et loodab, et võiks rõõmuga tulla roomlaste juurde. Peatükis 16 salmis 19 ütleb ta Rooma kogudusele, et ta on rõõmus nende kuulekuse tõttu Jumalale. Rõõm ja rõõmustamine on Pauluse õpetuses kesksel kohal. Tema nägemuse järgi on need loomulik vastus sellele, kui inimene võtab vastu evangeeliumi ehk head sõnumid päästmisest Kristuses. Ta asetab rõõmu Vaimu vilja nimekirjas Galaatlastele 5:22, 23 armastuse järel isegi teisele kohale. Kui Paulus paneb nii palju rõhku rõõmule ja rõõmustamisele, miks siis on nii paljud kristlased õnnetud? Vaadates neist mõnele otsa jääb mulje, et pühitsuse märk on selline, nagu oleks nende nägu hapukurgipurki kastetud. Ja loomulikult ei rõõmusta sellised inimesed koguduses. Üks mu lemmik-jutluseteema on: „Kirikus naeratada pole patt.”

Miks siis kristlastel – või niinimetatud kristlastel – ei ole rohkem rõõmu? Tänane tekst näitab, et nad rõõmustavad siis, kui nad saavad aru, et nad on juba Kristuses päästetud. Võib-olla need, kes ei rõõmusta, ei ole saanud aru, mida Paulus nii meeleheitlikult Roomlastele 3. 4. ja 5. peatükis öelda püüab – need, kes on Kristuse vastu võtnud, need on juba õigeks mõistetud, lepitatud Jumalaga ning neile on garanteeritud ülestõusmine, kui nad jäävad ususidemesse Jumalaga Kristuse läbi. Kuna kristlased on juba surmast ellu läinud, siis ei saa nad parata, et nad rõõmustavad.