Kui kadunud poeg mõistis, et ta raiskab ära oma mõistuse, südame ja hinge jõu ning laostab enese igaveseks, jäi ta mõttesse (vt Lk 15:17). Ta tunnistas oma olukorda ja tuli tagasi isa juurde, tunnistas üles oma vead ja palus andestust ning et teda sulasena palgale võetaks. Kuid isa, vastupidi, tervitas teda kui poega. Ta isa ootas innukalt poja tagasitulekut (Lk 15:18-24). “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.”

Ta isa võttis ta vastu ja andestas talle ning käskis sulastel tuua parim kuub, panna talle sõrme võimu näitav sõrmus ning valmistada suur pidu. “Sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” (salm 24)

“Nooruse kärsituses näis kadunud pojale isa karmi ja rangena. Kui erinev oli see tema praegusest suhtumisest!. Need, kelle silmad on avatud Kristuse armastusele, näevad Jumalat, kes on täis kaastunnet. Jumal ei ole nende jaoks enam türann, armutu olend, vaid isa, kes igatseb emmata oma kahetsevat poega” (Christ’s Object Lessons [Kristuse tähendamissõnad], lk 204).

Paljud usuvad, et nad ei ole Jumala jaoks olulised, kuid see ei ole tõsi. Igaühel on sügav vajadus ja igatsus olla armastatud, austatud ja tunda end olulisena. Jeesus rõhutas meie igaühe kui indiviidi olulisust tähendamissõnades kadunud lambast, kadunud mündist ja eriti kadunud pojast. Ta ootab meid just nii, nagu armastav isa ootas oma kadunud poja tagasitulekut. Kristus võtab tagasi nii sügavale pattudesse eksinu kui ka kaduma läinud kristlase. Mõlemad on Tema silmis palju väärt.

Mõnikord on meil isegi kristlasena raske mõista, et Jeesus on meist huvitatud. Me oleme võib-olla Teda alt vedanud langedes “austusväärsetesse pattudesse”. Või oleme kõrvale kaldunud ja vale rada mööda läinud. Kuid, pidage meeles, et Päästja, kes võttis vastu kahetseva kadunud poja, andestab kindlasti ka kahetsevale kristlasele ja võtab ta vastu. Sa oled Jeesuse silmis palju väärt.

H. M. S. Richards, Jr.