Paz Mercado, sünnilt filipiinlane, jutustab meile ühe paljudest ebatavalistest kogemustest, mille osaliseks ta kirjandusevangelistina sai. Paz kolis Filipiinidelt Californiasse, kus sai järgmise kogemuse. Kuulakem tema lugu.

"Otsustasin ühel õhtul mõnd võimalikku klienti külastada ning pähe tuli Norma Ubungin. Norma, samuti filipiinlanna, elab Californias Pico Riveras.

Kui ma ta maja juurde jõudsin, oli juba öö. Norma osutas lahkelt kahe tooli poole, mis elutoa ühes ääres seisid, ning palus mul istet võtta. Vestluse käigus sain Norma kohta palju huvitavat teada.

Kui ta mu tegevuse kohta päris, esitlesin talle "Piibliviidete raamatukogu", mida kutsuti enne "Ajastute konflikti" seeriaks. Märkasin Norma näol siirast huvi, kui oma raamatuid tutvustasin. Märkasin ka, et ta piilus sageli minu kõrval oleva tühja tooli poole ning isegi naeratas sellele. Pidasin seda veidraks, kuid ei pööranud sellele tol hetkel erilist tähelepanu.

"Need on head raamatud! Ma võtan terve komplekti," ütles ta, kui sissemakse jaoks tšekki välja kirjutas.

Et eesmärk oli edukalt saavutatud ning tunnid juba hilised, tõusin püsti ja soovisin talle head aega. Kuid Norma polnud unustanud filipiinlaste külalislahkust. Ta hoidis mu kätt ning kutsus mind enne lahkumist temaga õhtustama. Ütlesin õhtusöögist ära, kuid nõustusin veidi näksima.

Kõndisime koos kööki. Seal sättis Norma valmis suure kandiku suupistetega ning kaks klaasi külma jooki. Minu märkuse peale, et ma ju tulin üksi, hüüatas ta: "Ei, teil on ju kaaslane ka. Läheme tagasi elutuppa ja te saate mõlemad suupisteid nautida."

Kui me elutuppa jõudsime, nägin, kuidas Norma silmadega üle terve elutoa lasi. Hämmeldunud ilmega järeldas ta: "Ta vist läks teie auto juurde tagasi."

"Ei," vastasin mina. "Võti on minu käes ja väljas on väga pime." Siis tuli mulle meelde, kuidas Norma raamatuesitluse ajal tühja tooli oli vaadanud ja sellele naeratanud. Olin veendunud, et ta oli tõepoolest näinud kedagi selles näiliselt tühjas toolis istumas.

Summutatud häälel sosistasin Normale: "See oli mu ingel." Ta vaatas mulle otsa aukartuse ja mõistmisega. Me palvetasime koos ja ma lahkusin. Mu süda hõiskas. Tõsi küll, mina oma inglit ei näinud. Kuid ta oli seal ning keegi oli teda märganud mu kõrval, kus ta kindlasti alati on olnud kõigi mu kirjandusteenistuse aastate jooksul."

"Need, kes töötavad teiste heaks, töötavad liidus taevaste inglitega. Neil on pidev inglite saatjaskond, nende lakkamatu teenistus" (Ellen G. White, "Tunnistused kogudusele", 6. osa, lk 307, 308).